+3725268251

Tere tulemast! Logi sisse või Registreeru kasutajaks

Agaavisiirupit kulub teadlikul tarvitajal vähe

19.12.2018
Agaavisiirupit kulub teadlikul tarvitajal vähe

 

Mehhikos jt Ladina-Ameerika riikides on agaavisiirupit kasutatud sajandeid, võib-olla isegi üle tuhande aasta, kuid Lääne-Euroopas on tegemist tõelise hitt-tootega. Agaave on enam kui 200 liiki ja seda kasvatakse üle maailma. Erineb ka liikide kasutusotstarve: need võivad olla pinnakattetaimed, aga ka rahvameditsiini kasutust leidvad taimed. Siirupi tootmiseks kasutatakse peamiselt: Agave tequilana (sinine agaav), Agave salmiana, Green, Grey, Thorny, ja Rainbow alaliigid. Sinise agaavi nimi tuleb sellest, et lehti katab sinkjas vaha.

 

Suurimad agaaviistandused on Põhja-Ameerika edelaosas ulatudes Lõuna-Ameerikasse välja. Enamus agaavisiirupist on tehtud nn sinisest agaavist, samast taimest valmistatakse ka tekiilat. Agaavisiirupi kodumaal Mehhikos usuti sel olevat ravivad omadused ning taime mahla keedeti, et saada magusat „agaavimett“.

Maitseomadused
Agaavisiirupit võib oma koostiselt võrrelda vahtrasiirupi või meega, sest need sisaldavad looduslikke suhkruid. Võrreldes meega on agaavisiirupi maitse neutraalsem ning sel puudub igasugune järelmaitse.
Kõikvõimalikud „rikastatud“ siirupid võivad aga tähendada seda, et selle koostisest on fruktoos isegi kuni 95%. Näiteks USAs on toidu ja (karastus)jookide maitsestamisel sageli kasutusel maisisiirup, mille puhul on teada, et kasutatakse ka GMO maisi. Mahe agaavisiirup on GMO vaba.

Mahe vs mittemahe siirup
Standardid mahe-agaavisiirupile on kõrged ning rahvusvaheliseks turustamiseks läheb neid vaja kümmekond.
Peamine erinevus maheda ja mittemaheda vahel on tootjagarantii, et agaavide kasvatamisel pole kasutatud keemilisi taimekaitsevahendeid ning tootmises kunstlikke kemikaale. Ja ei mingeid geneetiliselt muundatud organisme.
Maheistandused on väga väikesed, sest suurtes istandustes on peaaegu võimatu ilma kunstkemikaale kasutamata ära hoida niiskuses ja kuumuses hästi levivaid taimehaigusi ning putukakahjustusi.

Agave tequilana
Nn sinise agaavi süsivesikud või „suhkrud“ saavutavad oma tipu 5-7 aasta vanustel taimedel. Seda sorti kasvatatakse ainult kesk-Mehhiko sertifitseeritud istandustes, peamiselt Jaliscos. Sinise agaavi süsivesikud on taime südamikus, mis oma välimuselt pärast lehtede eemaldamist meenutab ananassi. Mahepõldudel korjatakse saak käsitsi, kasutades selleks lihtsat terariista, lehed jäetakse põllule, et pinnast väetada ning vähendada erosiooni. Kogenud põllumees suudab ca 50 kilose südamiku puhastada vähem kui 5 minutiga.
Maheda ja mittemaheda agaavisiirupi töötlemisprotsess algab küll sarnaselt, kuid mahetoodangu töötlemisprotsess oluliselt lühem ning ka lisaainetevabam.
Südamikud viiakse veskisse purustamiseks või pressimiseks, sõltuvalt tootjast. Ka purustamise-pressimise käigus tekkinud viljaliha jäägid viiakse taas põldudele, väetiseks. Veskis kogutakse purustamise käigus südamikest mahl, milles on palju süsivesikuid ja inuliini. Inuliin on raskesti seeditav taimne kiudaine, mis muutub inimesele seeditavaks näiteks glükoosi ja fruktoosina.
Üks võimalikest töötlustest mahetoodangul on näiteks termiline hüdrolüüs, kus agaavimahla mõjutatakse erinevate temperatuuridega: näiteks kuumutatakse kiiresti 72 temperatuurini ja siis jahutatakse. See, et heleda agaavisiirupi kuumutamistemperatuur on sama, mis piima pastöriseerimine, on kokkusattumus, ja eesmärk ei ole mahla pastöriseerida, vaid muuta inuliin fruktoosiks jt glükoosiks. Mahesiirupi tootmisel võidakse kasutada ka looduslikke ensüüme.
Toorsiirupi puhul toimub nn kuumutamine palju madalamal temperatuuril - 37 kraadini ning pikemaajaliselt.
Seejärel kurnatakse mahl, et eemaldada liigsed taimeosakesed. Agaavinektari värv sõltub, kui mitu korda mahla kurnatakse. Toorsiirupit kurnatakse väga vähe, mis tähendab, et säilib sellele iseloomulik merevaiguvärv ja ka tugevam maitse. Pärast iga kurnamist kuumutatakse seda madalal tulel, mille käigus mahl pakseneb. Tume värvus säilib agaavisiirupil, mida pole filtreeritud, seega on selles ka suurem konsentratsioon agaavitaimes leiduvaid mineraale.
Kurnatud siirup pannakse anumatesse, mida jahutatakse külma veega.

Agave salmiana
Mehhiko keskosas on veel piisavalt nn metsikuid alasid, kus see agaaviliik kasvab. Täiskasvanutel agaavitaimedel areneb lillevars, mida eemaldades avaneb kausikujuline süvis, kuhu kogunebki nn mesivesi. Taim toodab seda vedelikku 6-8 kuud ja seda korjatakse iga päev, kogus on umbes 8 liitrit taimelt. Kohe pärast korjet viiakse see tootmisse, kus lisatakse mahedat, taimset ja teraviljavaba ensüümi, mis muudab suhkrumolekulid lihtsamateks nn puuviljasuhkruteks nagu fruktoos ja glükoos. Liigne vesi eemaldatakse.
Enne siirupi pakendamist läbivad kõik partiid laboritestid. Nendes selgub ka fruktoosi-ja glükoosi protsent. Näiteks meie tumedal agaavisiirupil ulatub fruktoosisisaldus 75 ja glükoosisisaldus 26 protsendini, väheses koguses on ka inuliini ja mannitooli.

Kasutamine toidus
Peab meeles pidama, et agaavisiirup on umbes 1,5 korda suhkrust magusam, mistõttu kehtib lusikareegel, et 1 spl agaavisiirupit=3 spl rafineeritud suhkrut.
Heledal agaavisiirupil on mahe, peaagu neutraalne maitse, mistõttu eelistatakse seda hõrkude toitude ja jookide magustamisel. Heledam siirup sobib nt kohvi, tee, puuviljajookide, küpsetiste, puuviljade, smuutid, salatite, mooside ja tarretiste maitsestamiseks, samuti jäätisele, jogurtile, valmistoitudele, mille maitseomadusi te ei soovi muuta/täiendada.
Merevaigukarva siirupil on keskmise tugevusega karamelline maitse, mistõttu sobib see ka tugevamate maitsetega toitude täiendamiseks. Sellega saad lisada maitsenüansi lisamiseks teele, külmadele ja kuumadele teraviljaroogadele, pannkookidele, vahvlitele, proteiinijookidele, küpestatud roogadele, kastmetele.
Tume agaavisiirup omab tugevat karamellist maitset, mis kumab läbi ka toitudest, olgu see siis magustoit, liha, kala või linnuliharoad, spagetid, kastmed liha grillimiseks või marineerimiseks.
Nii merevaigukarva kui ka tumedat siirupit kasutatkse „otse pudelist“ meetodil pannkookidel, vahvlitel või röstitud saial/leival.

Kasutamine diabeedi korral
Mõningate teooriate kohaselt on agaavisiirup diabeetikutele parem magustaja kui suhkur. Tõepoolest, selle fruktoosi sisaldus on suur ning glükeemiline indeks madal (meie toodetel 31), mistõttu tundub, et rafineeritud suhkruga võrreldes on agaavisiirup parem variant. Teadusuuringuid, mis seda oletust tõestaksid, on alles vähe ja osa neistki on tehtud laboris loomadel, mitte inimestel.
Näiteks üks üks hiirtel läbi viidud katse näitas, et ainevahetuslikud muudatused ilmnesid 34 päeva pärast. Hiired, kes said suhkru asemel agaavinektarit, võtsid vähem juurde ja nende veresuhkru ja insuliini näit oli madalam.
Kui on soov kaalu langetada või diagnoositud diabeet, mida siis kasutada, kas mett, suhkrut, aggavi-või vahtrasiirupit? Küsimus pole siinkohal niivõrd tervislikus aspektis kuivõrd maitse-eelistustes. Ka agaavisiirupit tuleb kasutada mõõdukalt, mitte nii palju kui süda lustib. Supilusikatäis agaavisiirupit sisaldab umbes 60 kalorit, sama kogus suhkrut sisaldab keskmiselt 40 kalorit. Seega, et kaloreid vähendada, peaks agaavisiirupit kasutama oluliselt vähem kui tavalist suhkrut. Samas – kuna siirup on magusam, peaks koguse vähendamine olema igati võimalik.
Soovitav päevane suhkrukogus ei tohiks ka tervetel naistel ületada 6 ja meestel 9 teelusikatäit päevas. See on koos kõikide teiste toidus olevate suhkrutega, mille kohta leiad infot etikettidelt.
Soovitame, et diabeetikud, lapseootel naised ja ainevahetushäiretega inimesed peaksid nõu arstiga, kas võivad toodet tarvitada ning millistes kogustes.

Võimalikud kõrvaltoimed
Kuna meile on oluline tarbijate teadlikkus, rõhutame, et vaatamata agaavisiirupi madalale glükeemilisele indeksile, jääb fruktoos fruktoosiks, mis seedimise käigus muutub inimorganismis energiaks (rasvaks) ning salvestatakse. Seega on esmatähtis jälgida sellegi magusaine puhul koguseid ning arvestades kalorite arvu, võiks need olla vähemalt poolteist korda väiksemad kui rafineeritud suhkru puhul.
Põhjuseks asjaolu, et organism ei erista, kuskohast fruktoos või glükoos tuleb: puuvili, agaav või mõni muu siirup, ja kui seda süüa liiga palju, on kasu asemel sündinud kahju.
Agaavisiirupit ei tohiks kasutada inimesed, kellel on fruktoositalumatus. Fruktoosiga liialdamine mõjub organismile kahjulikult, eelkõige on ohus ainevahetus sh neerud.
USA Diabeediühingu soovituste kohaselt peaks agaavisiirupi tarbimist jälgima samamoodi nagu valge ja pruuni suhkru, mee, vahtrasiirupi ja kõikide teiste magustajate kasutamist.

Allikad: webmd.com, healthline.com, wikipedia.org, wholeandnatural.com, naturelwest.eu, wholesomefoods.com

Toitumisalane teave
100 grammis tumedas agaavinektaris on ca 304 kalorit (supilusikatäies 78), süsivesikuid on 76 grammi ja neist kõik on suhkrud. Keskmine fruktoosi sisaldus meil müügil olevas tootes on 70,5- 74,5 protsenti, ülejäänud osa suhkrutest on glükoos.
Agaavisiirupis leidub mõõdukalt B-ja C-vitamiini
B1 vitamiin 0.12 mg ehk 10% NRV
B2 vitamiin 0.16 mg ehk 13% NRV
B6 Vitamiin 0.234 mg ehk 12% NRV
C Vitamiin 17.0 mg ehk 28 % NRV
Vitamiin K 22.5 mcg 28 % NRV